Jalutades Moskva tänavatel või oodates oma igaõhtust argist rongi näiteks Sokolniki metroojaamas, seistes hallis rahvamassis ning silmitsedes pahuralt kella või vandudes endamisi... hallis rahvamassis, pealtnäha hallis, kuid selles peltnäha nii hallis hallis ei ole mitte kõik nii hallid, ja hoopis mitte nii inimesed. Eristamatult sellest massist seisavad selles samas peatuses ka "Teised", Teised kes suudavad siseneda meie maailma teistesse dimensioonidesse, lihtsurelikele alatiseks nähtamatuteks jäävatesse dimensioonidesse, nende erinevatesse tasanditesse, kuni nende sügavate tasanditeni kus liiguvad surnud. Tumelilladesse dimensioonidesse kus puudub valgus ning mida katab tuhandete aastate vaikus. Selles maailmas ei ole elu, vähemalt mitte inimelu, nähtavale jäävad vaid Teised, Valguse ja Pimeduse teenrid, head ja kurjad, mustad ja valged. Võib oletada et need kaks poolt on lakkamatus, loomulikus sõjas üksteisega, nagu seda on inglid ja deemonid või hea ja halb, kuid ei. Juba mitu sajandit on kehtinud rahu, karm rahu. Selle hoidmiseks aga loodi kaks organisatsiooni: Öine vahtkond valguse jõududest, et valvata ööd ning kontrollida Pimedust ning Päevane vahtkond pimeduse jõududest, et valvata päeva ning hoida rahulikuna Valgust. Et püsiks tasakaal nende vahel loodi ka kolmas, neid vaatlev organisatsioon- Inkvisitsioon, nii pimeduse kui ka valguse kõige võimsamatest teenritest. Kuid arusaadavalt jäävad kurjus ja headus üksteise suhtes vaenulikeks, nagu Külm sõda, tegutsetakse vastavalt Rahuleppele, püüdes kallutada jõudude vahekorda.
Pimedus ja Valgus, Kurjus ja Headus ehk mustad ja valged? Maalides meie hallist maailmast lõpuks arusaadava, mõistetava pildi, must-valge pildi, kus kõik jaguneb heaks ja halvaks, tuleb välja, et must ja valge segunevad üheks, - halliks. Tegelikult ei olegi Pimedus nii erinev Valgusest, Valguse jõudude eesmärgiks on aidata inimesi ning luua paremat elu inimkonnale, luua ideaalset sotsiaalset mudelit- utoopiat, Pimedus leiab, aga et see ei ole võimalik, utoopia on vaid unelm, võimatu lootus. Pimedus on küll julm, kurjus on jõhker, kuid mis on üks surnud laps miljoni kõrval? Ühe inimese tapja on mõrvar, kümne tapja koletis, tuhande oma aga kangelane? Või tsiteerides musta vuntsiga meest Kremli müüride seest: " Ühe inimese surm on tragöödia, miljoni oma statistika. " Iga Valguse poole katse luua ideaalset maailmakorda on kukkunud läbi, kohutavate tulemustega. Kõigepealt oli Vene revolutsioon ja kommunism, lõppedes lõpuks 169 miljoni laibaga, pärast seda, uus utoopiavõti- natsionaalsotsialism. Miks on nii, et pimedus suudab oma kurje tegusid vabalt teostada läbi tõe, kuid Valgus vaid läbi valede, miks on Pimeduse tõde õigem kui Valguse oma? Kindel on see, et maailm ja inimesed vajavad mõlemat, egoistlikku kurjust, ja kaastundvat headust.
Raamat- Öine vahtkond (Ночной дозор, The Night Watch) autoriks Sergei Lukjanenko, on ilmunud ka eesti keeles, mõnus lugemine, piisavalt tegevust, kuid läbivaks teemaks on siiski peategelase, õilsa Valguse rüütli Antoni peas käiv võitlus õige ja vale ning kurjusele omase omakasu, siinkohal armastuse, ja headusele loomuliku eneseohverduse vahel. 2004 purustas Vene kinorekordid samanimeline film, samuti hea, täis head aktsiooni ning põnevaid hetki, kuid kohati isegi eksootilisem kui raamat. Soovitan mõlemat, ennekõike aga raamatut. Siinkohal jookseb ka küllaltki õhuke piir ulme- ja fantaasiakirjanduse vahel, kuid mina liigitaksin ta pigem ulme valdkonda, kuigi teos kubiseb vampiiridest, nõidadest ja mardustest, nimelt ulmes jääb alati midagi arusaamatuks, segaseks, see on minu tõlgendus ulmele. Tegelikult on tegemist triloogiaga... seekord midagi uudset triloogia vallas... neli raamatut. Järjeks Päevane vahtkond, millest on samuti film vändatud.
Vaadakem treilerit, hoiatan et treileri vaatamine võib põhjustada mõningasi suuremaid või väiksemaid hüppeid toolil, ei soovita nõrganärvilistele. Õudustriloogiaks nagu nad seda nimetavad seda kindlasti pidada ei saa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar