Jumala tähendus või olemus on vaidlus. Vaidlus, millele vastamine on võimatu - Jumala olemuslikkust ei saa arvata, seda peab uskuma. Arvamuse ekslikkust või tõesust on võimalik kontrollida, usu esimene kriteerium on aga selle tõestamatus. Seega on nii see, kui ka kõik ülejäänud kirjatükid sellel või sarnasel teemal täielikult subjektiivsed, kuigi on võimalik tõmmata teatud maailmakultuur-religioosseid paralleele. Esimeseks võiks tõstatada küsimuse: kas Jumal lõi maailma globaliseeruma? Alles mõnisada aastat tagasi tekkis inimesel võimalus tutvuda lähemalt ja põhjalikumalt eri religioonide, kultuuride ja neid iseloomustavate filosoofiatega. Mida leiti, oli see, et tegelikult ei erinegi erinevad usundid üksteisest nii väga - piibel tsiteerib Konfuutsiust jne. Põhilised ideed ja õpetus hauatagusest või igavesest elust kehtisid pea kõikjal, küll teatud suuremate ja väiksemate nüansivahedega. Seda muidugi polüteistlikest kultustest kõrgemalt arenenud monoteistlike usundite juures. Rohkete jumalatega religioonid olid pigem keskendunud maisele elule, nende jumalad ise olid maised, nende olemus oli tõestatav, arvatav. Arvatavus tähendab usu kui sellise puudumist. Jumalast ei saa aga rääkida usu puudumise korral. Miks aga kõrgemalt arenenud? Mille poolest soome-ugri 4000 aasta vanune loodususk erinev oli? Äkki nende oma tsivilisatsiooni puudumine või kultuuriline mahajäävus teistest rahvastest? Jah, üldiselt vaadeldes, siis mida keerulisem on kultuur, rääkimata tsivilisatsioonist, seda kõrgem on usu keerukusaste. Soome-ugri rahvastele peaaegu ainukesele probleemile - eksistentsialismile - lisandus siin veel paljugi tehislikke muresid, mis olid kaasnenud vaid kultuuri kõrgemast tasemest. Seepärast piisas maridele ning kõigile teistele soome-ugri rahvastele karust kui teispoolsuse vahendajast - jumalast, kui olukorda võimalikult lihtsustada - see sõna oli ju ometi meie keeltes tollalgi olemas. Sellele vastukaaluks võib paigutada aga kristliku Jumala, komplitseeritud Jumala. Siin ei räägi me ainult teda varjavast salapärast (teadmatusest), sest see oli ka karul suhteliselt kõrge, surnute tegutsemine oli siiski ju müstika. Kristlik Jumal oli antropomorfne, see omistas talle aga inimest loomast eristavad tunded, mõtted ja ideed, ideaalid. Ta tegutses sihipäraselt, ratsionaalselt.
Ehk, kas Jumala õpetus on lihtsalt vastavalt rahvusele, geograafilisele asupaigale ja neid ümbritsevatele looduslikele ja kultuursetele oludele lokaliseerunud, ning seega on tekkinudki ühest õpetusest palju erinevaid religioone, miks mitte usulahke?