Triloogilised Tähesõdalased

Starship Troopers, kindlasti ulmeklassika, militaarulme, kuid märulit on piisavalt ning see ei ole paigutatud kõige tähtsamale kohale, lugu ei kanna aktsiooni, vaid aktsioon kannab lugu. Peamine on kogu triloogiat läbiv iroonia lahingutegevuse ja arvukate propagandasaadete vahel, mis ausaltöeldes olid küllaltki leidlikud. Näitlejad on otse seebiooperist, kuid see ainult lisab irooniasse õli juurde. Nagu igal endast lugupidaval seiklusfilmil on siingi oma armastusliin ning konfliktid inimeste vahel, olemas on ka huumor, küll must, aga seda parem.

Starship Troopers (1997)

Edasi, ahvid! Kas tahate igavesti elada või?

Tundmatu rühmaseersant, 1918

Utoopiline föderatsioon, terve planeet Maa ühendatud võitluseks, ühiseks võitluseks kurjuse kehastuse- putukate vastu. Putukad, teaduskeeli "Arachniidid" paljunevad ning nagu inimkondki koloniseerivad uusi asumaid, saates sinna oma veel sündimata järglasi. Kuid ära muretse kodanik, planeet Maa, meie kodu, on kaitstud, Laevastik teeb oma tööd ning hävitab vaenlase meteoriidid avakosmoses, tee sinagi oma tööd, ja astu Tähesõdalaseks! Võitlus garanteerib kodakondsuse. Elu on ilus, maa fossiilsed kütused on küll kadunud, kuid koloniaalplaneedid täidavad oma kohust ning tootmine on kõrgem kui kunagi varem. Kõik on lilleline kuni laevastiku risttulest murrab läbi putukmeteoriit ning selle kokkupuutel Maaga hävib mitte midagi muud kui Buenos Aires ning selle ümbrus. Patriotsim lööb leegitsema kui tuli kuival heinamaal ning sellega kaasneva kättemaksust pulbitseva viha lõppproduktiks saab raudkindel lubadus hävitada putukas...

Külm. Pime. Hirmu täis mobiilse jalaväe võitlejate nägusid valgustavad aegajalt sinakad valgussähvatused. Putukas, valang, valang, valang, surm, putukas, putukas, putukas ja putukas. Meeleheitel taganevatest sõduritest saavad endised, invansioon Klendathule lõppes 100,000 surnuga ning tulemusteta, Föderatsiooni noored, ilusad ja tugevad mehed ning naised jätsid oma elu võideldes hambaorkidega karu vastu. Kuid maapealne propagandatööstus kuulutab ohverduse vajalikust ning viha ainult kasvab. Uus strateegia on vastuvõetud ning nüüdsest saadab meid ainult edu! Astu Tähesõdalaseks! Me vajame sind sõdur!

Starship Troopers 2 : Hero of the Federation (2002)

Salk Mobiilsest jalaväest võitleb Föderatsiooni lipu all ümberpiiratult kangelaslikult lootusetut lahingut. Isegi uus relvastus ning psi-sõdurite abi ei anna lootust. Evakuatsioon ei ole võimalik, Laevastiku päästelaevad on võimetud tänu liivatormile. Kuid vapper kindral Jack Sheppard ja tema parimad sõdurid jäävad kõrgendikku kaitsma, ohverdades end, et ülejäänud saaksid suunduda lähedal asuvasse väliposti, elektriga laetud aia ning muude küpsetusomadustega varustatud betoontornis puudub aga vool... Ühesõnaga siit algab klassikaline piiramisfilm mille keskmeks on uus putukaliik ning selle põhjustatud võikused. Kõvasti kehvem kui esimene, kuid siiski väärt vaatamist esimese meeldimise puhul. Jätkub ka saagat läbiv iroonia.

Kolmas film Starship Troopers 3 : Marauder (2008) oli küllaltki pettumust valmistav, huvitav on fakt, et mida aeg edasi, seda kehvemaks muutub putukate välimus, mis esimeses filmis oli lausa vapustavalt hea. Muuhulgas tuleb välja, et putukatel on religioon ning kinnitatakse nende plaan hävitada inimkond. Kuigi vaieldamatult on tegemist kui mitte halva siis keskmise filmiga, siis selle vaatamine annab triloogiale viiamase lihvi ning oma poliitiliselt vürtsitatud temaatikaga vormistab Maa Föderatsioonist täieliku pildi.

Esimese filmi menu arvestades töötati algse käsikirja põhjal ka telesari Roughnecks: Starship Troopers Cronichles (1999) seekord animatsioonina.

- Lietenants insane!

- No, we are fighting giant bugs on freakin Pluto man... we are all insane!

Vaadanud kolm filmi, hankisin ka selle ning astusin saaga austajate ridadesse. Pole jõudnud küll läbi töötada käesolevat materjali, kuid nähtud osa andis väga hea mulje, ning detaile Föderatsiooni kohta aina lisandub ning pilt selgineb veelgi. Sari on jagatud kaheksasse ossa, igaüks räägib erinevast kampaaniast erineval planeedil. Sarja laitjad võivad väita, et siin puudub eriline läbiv "story", kuid milleks, tegemist on kroonikaga, põhimõtteliselt võib seda nimetada lahingraportite ekraniseeringuks.

Mis saaga see on, millel puudub oma raamat. Olemas, autoriks Robert A. Heinlein! 48.50 krooni Apollost, eesti keelne ja puha, tõlge tundus esmapilgul kena ja Amazonis hinnati antud teost 4,5 ja 5, seda viie punkti skaalas. Varsti kuulete sellest lähemalt, mu olematud lugejad.

Päikesepaisteline Sunshine

Meile kõige lähim täht- Päike, on suremas, Maad katab solaarne talv, on külm, on lumi ja agrikultuur võimatu, päikese täielik kustumine tooks kaasa ülemaailmse polaaröö ja sellega inimkonna välja suremise. Võimalik, et meie planeet muutuks samasuguseks elutuks ja külmaks kivitükiks, nagu seda on Neptuun. Kuid et päästa inimkond, kaevandatakse meie viimastest fossiilsetest maavaradest hiiglaslik, lausa kolossaalne pomm, New Yorgi suurune. Teoorias oleks võimalik selle pommi Päikesesse viskamisega sünnitada sureva tuhast uus täht, uus Päike- uus võimalus inimkonnale. Maalt pannakse teele Icarus I , kuid teadmata põhjustel see kaob. Viimsete jõupingutustega ehitab inimrass uue laeva- Icarus II.

Minu lootused ei olnud kuigi suured, kuid üpris sümpaatsed, Sunhine, täiesti vägivallatu film- mõnus vaadata taaaskordset apokalüptilist ulmekat. Kuid ma eksisin, selle alla kahetunnise filmi sisse oli topitud piinlikult palju "eneseohverdus" stseene , kord ei piisanud hapnikku, et jõuda hiigelpommi heitepunkti, kord pidi keegi minema päikese kätte avakosmosesse kilpi parandama, seda muidugi 30 000 km kaugusel päikesest. Ma ei taha rääkida teile filmi ette, sest kuigi see pole kindlasti parim, pole see ka otseselt halb. Palju kauneid ja hulluvalt võimasaid vaateid Päikesele, küll 2% täis heledusest, küll 3,1% ning tegelikult liigutav ning väga ilus soundtrack (Treileris on ühe teise filmi soundtrack mingil põhjusel) . Siiski soovitan ulmehuvilistele.

Soundtrack- Surface of the Sun

Valguse Öine vahtkond

Jalutades Moskva tänavatel või oodates oma igaõhtust argist rongi näiteks Sokolniki metroojaamas, seistes hallis rahvamassis ning silmitsedes pahuralt kella või vandudes endamisi... hallis rahvamassis, pealtnäha hallis, kuid selles peltnäha nii hallis hallis ei ole mitte kõik nii hallid, ja hoopis mitte nii inimesed. Eristamatult sellest massist seisavad selles samas peatuses ka "Teised", Teised kes suudavad siseneda meie maailma teistesse dimensioonidesse, lihtsurelikele alatiseks nähtamatuteks jäävatesse dimensioonidesse, nende erinevatesse tasanditesse, kuni nende sügavate tasanditeni kus liiguvad surnud. Tumelilladesse dimensioonidesse kus puudub valgus ning mida katab tuhandete aastate vaikus. Selles maailmas ei ole elu, vähemalt mitte inimelu, nähtavale jäävad vaid Teised, Valguse ja Pimeduse teenrid, head ja kurjad, mustad ja valged. Võib oletada et need kaks poolt on lakkamatus, loomulikus sõjas üksteisega, nagu seda on inglid ja deemonid või hea ja halb, kuid ei. Juba mitu sajandit on kehtinud rahu, karm rahu. Selle hoidmiseks aga loodi kaks organisatsiooni: Öine vahtkond valguse jõududest, et valvata ööd ning kontrollida Pimedust ning Päevane vahtkond pimeduse jõududest, et valvata päeva ning hoida rahulikuna Valgust. Et püsiks tasakaal nende vahel loodi ka kolmas, neid vaatlev organisatsioon- Inkvisitsioon, nii pimeduse kui ka valguse kõige võimsamatest teenritest. Kuid arusaadavalt jäävad kurjus ja headus üksteise suhtes vaenulikeks, nagu Külm sõda, tegutsetakse vastavalt Rahuleppele, püüdes kallutada jõudude vahekorda.

Pimedus ja Valgus, Kurjus ja Headus ehk mustad ja valged? Maalides meie hallist maailmast lõpuks arusaadava, mõistetava pildi, must-valge pildi, kus kõik jaguneb heaks ja halvaks, tuleb välja, et must ja valge segunevad üheks, - halliks. Tegelikult ei olegi Pimedus nii erinev Valgusest, Valguse jõudude eesmärgiks on aidata inimesi ning luua paremat elu inimkonnale, luua ideaalset sotsiaalset mudelit- utoopiat, Pimedus leiab, aga et see ei ole võimalik, utoopia on vaid unelm, võimatu lootus. Pimedus on küll julm, kurjus on jõhker, kuid mis on üks surnud laps miljoni kõrval? Ühe inimese tapja on mõrvar, kümne tapja koletis, tuhande oma aga kangelane? Või tsiteerides musta vuntsiga meest Kremli müüride seest: " Ühe inimese surm on tragöödia, miljoni oma statistika. " Iga Valguse poole katse luua ideaalset maailmakorda on kukkunud läbi, kohutavate tulemustega. Kõigepealt oli Vene revolutsioon ja kommunism, lõppedes lõpuks 169 miljoni laibaga, pärast seda, uus utoopiavõti- natsionaalsotsialism. Miks on nii, et pimedus suudab oma kurje tegusid vabalt teostada läbi tõe, kuid Valgus vaid läbi valede, miks on Pimeduse tõde õigem kui Valguse oma? Kindel on see, et maailm ja inimesed vajavad mõlemat, egoistlikku kurjust, ja kaastundvat headust.

Raamat- Öine vahtkond (Ночной дозор, The Night Watch) autoriks Sergei Lukjanenko, on ilmunud ka eesti keeles, mõnus lugemine, piisavalt tegevust, kuid läbivaks teemaks on siiski peategelase, õilsa Valguse rüütli Antoni peas käiv võitlus õige ja vale ning kurjusele omase omakasu, siinkohal armastuse, ja headusele loomuliku eneseohverduse vahel. 2004 purustas Vene kinorekordid samanimeline film, samuti hea, täis head aktsiooni ning põnevaid hetki, kuid kohati isegi eksootilisem kui raamat. Soovitan mõlemat, ennekõike aga raamatut. Siinkohal jookseb ka küllaltki õhuke piir ulme- ja fantaasiakirjanduse vahel, kuid mina liigitaksin ta pigem ulme valdkonda, kuigi teos kubiseb vampiiridest, nõidadest ja mardustest, nimelt ulmes jääb alati midagi arusaamatuks, segaseks, see on minu tõlgendus ulmele. Tegelikult on tegemist triloogiaga... seekord midagi uudset triloogia vallas... neli raamatut. Järjeks Päevane vahtkond, millest on samuti film vändatud.

Vaadakem treilerit, hoiatan et treileri vaatamine võib põhjustada mõningasi suuremaid või väiksemaid hüppeid toolil, ei soovita nõrganärvilistele. Õudustriloogiaks nagu nad seda nimetavad seda kindlasti pidada ei saa.

Ulmemaailma pärlid

Oma hädise avalöögina, kui seda nii nimetada võib, üritan ma võrrelda Strugatskite raamatut "Väljasõit rohelusse" ning Tarkovski suurepärast filmi "Stalker" , kui ei ole kumbagi teost "tarbinud" siis, palun, ma palun teid, palun lugege, vaadake filmi, mõlemad on geniaalsed, pigem nagu kuldgeniaalsed, mis iganes see ka ei tähendaks.

Strugatskid kui ühed maailma ulmekirjanduse silmapaistvamad autorid on hakkama saanud ühe erilise, väga populaarse ning köitva teosega: "Väljasõit rohelusse" samamoodi on sellest filmi vändanud üks filmimaailma suurkujusid, Tarkovski. Kuid kuigi Tarkovski Stalker on Strugatskite ainetel sündinud ning selle taust- tsoonitemaatika on näiliselt sama, peitub selles tegelikult meeletu kontrast, mis käsitleb erinevalt kõiki algallika põhimõtteid, moraali või isegi allegooriat.

13 aastat tagasi lõid maavälised kultuurid meie planeedi viies punktis kontakti inimkonnaga. Mis oli nende eesmärk, ei ole teada. Nende viie punkti asukaid aga tabas rida kannatusi. Kõigepealt oli valgus, mitte valguse valgus, vaid piinav valgus, pimestav valgus, mis võttis nägemise. Siis kõrvulukustav kurdistav müra. Neid kõiki ühendas aga hirm, meeletu, lausa fanaatiline hirm. Pärast seda saabus vaikus, raske pimedus laskus kuningliku tankirügemendi elututele masinatele ning Volksarmee sõdurite kahvatud, valged näod lõid kuuvalguses helendama. Nii sündis Tsoon.

Tsoon, piiratud traataia ja relvis sõduritega, hoidmaks kedagi Tsoonis? Sealt väljas? Kaitsmaks inimesi selle jubeduste eest, või hoidmaks eemale sealsest utoopilisest elust? Siin lähevad suurmeistrite arvamused lahku. Strugatskid käsitlevad Tsooni kui põrgut, täis kurjust, moonutatud gravitatsiooni ning väänatud dimensioone, nagu aeg ja ruum. Tsoon paneb sind ebainimlike valikute ette, ahvatledes sind sinu suurimate soovidega ning võtab, ainult võtab, sinult kõige kallima.

Teises Tsoonis, Tarkovski Tsoonis ei ole kurjust, jah, on ohud, ent kui Tsoon peab sind enda vääriliseks, heaks inimeseks, siis ta kaitseb, säästab sind. Nagu igas utoopias, puudub siin sõda, Tsoon karistab tulijaid tule ja mõõgaga, viidates roostetanud tankivrakkidele ning hüljatud käsirelvadele, rahal kui ahnusel ei ole asu, ning usk tuleb hüljata lootuse nimel.

Kuid miks üldse kinkisid või karistasid need maavälised olendid meid Tsooniga, oli see invansiooniplaan, ettevalmistus eelnevaks tegelikuks kohtumiseks? Või lihtsalt vahepeatus, piknik tee ääres, väljasõit rohelusse, kuhu jäetakse õunasüdamed ning tühjad pudelid kui maavälised artefaktid. Õunasüdamed õunasüdameteks ja tühjad pudelid tühjadeks pudeliteks, nad jätsid siia suure naftalekke- "kuldkera" või "toa" , mõlema funktsioon on lihtne, või vähemalt tundub lihtne, täita sinu kõige salajasem ja suurim soov, kuid mis ajast inimesed teavad, mida nad tahavad. Maailm on karm, ent see eest ebaõiglane, ebaõiglane, see tähendab, et üks saab teise arvelt, sama siin. Tarkovski stalker (isik, kes tegutseb illegaalselt Tsoonis enese elatamise eesmärgil) ei soovinud midagi, et jääda Tsooni suhtes neutraalseks, Strugatskite Stalker aga astus üle laipade oma soovivõimalusele vastu, kuid ta peas valitses tühjus ning ta suutis vaid soovida õnne, kõigile, tasuta. Minu teooria kohaselt ei ole see võimalik, kui alati teised saavad kellegi arvelt, kasvõi kaudselt, siis ei saa ju õnne osaliseks kõik.

Nii Tarkovski kui ka Strugatskid käsitlevad oma teostes inimese olemust, selle mõtet ja mõttetust, kuid eriti Tarkovski puhul jäävad paljud asjad arusaamatuks ning suur osa allegooriat täielikult mõistmatuks, kuigi ma tean et ta seal on, on asi ikka vägagi "deep" .

Teadmiseks veel teadmatutele, siis Stalker on filmitud 1979 aastal Tallinnas, Rottermanni kvartalis ning Jägala hüdroelektrijaama ümbruses, filmi režissööriks on Andrei Tarkovski, minu üks kindel lemmik. Filmi vaadates, valige korralik, huvitatud seltskond, või pigem vaadake üksinda, kindlasti suuremalt ekraanilt kui monitor, sest Tarkovski on just tuntud oma maaliliste vaadete poolest, mida arusaadavalt ei ole võimalik nautida tikutopsist.

"Kõige paremini saavad minu filmidest aru lapsed, sest nad ei proovi neid analüüsida, vaid lihtsalt naudivad neid nagu täiskasvanud muusikat" - Andrei Tarkovski

All: Üks silmapaistvamaid stseene, kus vaieldakse inimese olemuse üle. Pealtnäha ei toimu midagi, kuid vastupidi, mässlemas on massiivsed muudatused, helis ning üksikasjades, mis määravad palju, seda tuleb vaadata teritatud meeltel. Antud lõik on hea näide Tarkovskist, kui märkate, siis see kõik on vaid kolm steeni, esimene steen kestab, noh palju. Aga erilist tähelepanu pööraksin ma steenile algusega 7:01, kus pildi alumine osa, maa, võngub imelikult, nagu vesi, viidates Tsooni mõneti paranormaalsele olemusele. 9:31 aga näeme... Eesti kroone, täpsemalt 1936 aasta 50 sendiseid, ehk film on täis üllatusi, ennekõike pisiasjades.