Ei ole vaestele paradiisi, ainult rikastele, sest inimene loob oma taeva ja põrgu ise. Keeruliselt konstrueerides neid vihkamise, põlguse ja armastusega - ori tahab saada orjapidajaks - ja see ei ole paradiis, vaid mentaalvalede illusiooni varjus peidutsev põrgu.
Rikkus ja vaesus on sünonüümid ja samas täielikult pöördvõrdelised - rikas mees pole enamat, kui vaene mees rahaga. Maine heaolu või vara ei määra inimese rikkust või vaesust, seda teeb ta ise. Rikkus võib olla pateetiline: ma olen rikas, sest ma olen sündinud roomlaseks. Selle rikkustüübi varjundeid ja variatsioone on ka lähiajaloos ning kultuurrikkuse ettekäändel tunginud ka wagnerliku üleolevusega vaestele, "alamrassile" kallale.
Kas rikas ja vaene; rikkus ja vaesus on vastandid või vastasseisus? Kahtlemata ei ole üht teiseta, ning üldjuhul vihkab vaene rikast, ja rikas põlgab vaest. Seda ka abi pakkudes - rikastades end andmisrõõmuga ning seeläbi veelgi suurendades klasside amplituuti ja vaeste-rõhutute-patuste hirmu. Tšehhovi peenike kartis ehk austas paksu alles peale viimase rikkusest, siinkohal staatusest teada saades. Hirm tuleneb austusest. Hirmuga tuleb austus, kuid läbi hirmu tuleb ka jõud, nagu seda praktiseeris ka Narva kaitsel võidelnud Ferdinand Schörner oma kuulsa samasuguse deviisiga. Hirmust tekib jõud, mis rõhujaid raudse kättemaksurusikaga õigel ajahetkel purustama tulvab. Ealavaid, või pigem surnud näiteid, "Nikolaisid (II)" on loendamatult, iga revolutsioon tuleneb rikka ja vaese vahelisest klassivõitlusest, ükskõik mis vormis see vallandub, või millise rikkuse vastu see suunatud on.
Revolutsioon sööb oma lapsed on just sobivasse konteksti paigutatud fakt, et rikaste veskid jahvatavad vaeseid.
Nägurpäevi saab vaene igal pool näha - vaesus ei ole mitte ajutine finantsmure, vaid elustiil, mida elavad vaid vaesed, pühakud ja geeniused.