Strugatskid kui ühed maailma ulmekirjanduse silmapaistvamad autorid on hakkama saanud ühe erilise, väga populaarse ning köitva teosega: "Väljasõit rohelusse" samamoodi on sellest filmi vändanud üks filmimaailma suurkujusid, Tarkovski. Kuid kuigi Tarkovski Stalker on Strugatskite ainetel sündinud ning selle taust- tsoonitemaatika on näiliselt sama, peitub selles tegelikult meeletu kontrast, mis käsitleb erinevalt kõiki algallika põhimõtteid, moraali või isegi allegooriat.
13 aastat tagasi lõid maavälised kultuurid meie planeedi viies punktis kontakti inimkonnaga. Mis oli nende eesmärk, ei ole teada. Nende viie punkti asukaid aga tabas rida kannatusi. Kõigepealt oli valgus, mitte valguse valgus, vaid piinav valgus, pimestav valgus, mis võttis nägemise. Siis kõrvulukustav kurdistav müra. Neid kõiki ühendas aga hirm, meeletu, lausa fanaatiline hirm. Pärast seda saabus vaikus, raske pimedus laskus kuningliku tankirügemendi elututele masinatele ning Volksarmee sõdurite kahvatud, valged näod lõid kuuvalguses helendama. Nii sündis Tsoon.
Tsoon, piiratud traataia ja relvis sõduritega, hoidmaks kedagi Tsoonis? Sealt väljas? Kaitsmaks inimesi selle jubeduste eest, või hoidmaks eemale sealsest utoopilisest elust? Siin lähevad suurmeistrite arvamused lahku. Strugatskid käsitlevad Tsooni kui põrgut, täis kurjust, moonutatud gravitatsiooni ning väänatud dimensioone, nagu aeg ja ruum. Tsoon paneb sind ebainimlike valikute ette, ahvatledes sind sinu suurimate soovidega ning võtab, ainult võtab, sinult kõige kallima.
Teises Tsoonis, Tarkovski Tsoonis ei ole kurjust, jah, on ohud, ent kui Tsoon peab sind enda vääriliseks, heaks inimeseks, siis ta kaitseb, säästab sind. Nagu igas utoopias, puudub siin sõda, Tsoon karistab tulijaid tule ja mõõgaga, viidates roostetanud tankivrakkidele ning hüljatud käsirelvadele, rahal kui ahnusel ei ole asu, ning usk tuleb hüljata lootuse nimel.
Kuid miks üldse kinkisid või karistasid need maavälised olendid meid Tsooniga, oli see invansiooniplaan, ettevalmistus eelnevaks tegelikuks kohtumiseks? Või lihtsalt vahepeatus, piknik tee ääres, väljasõit rohelusse, kuhu jäetakse õunasüdamed ning tühjad pudelid kui maavälised artefaktid. Õunasüdamed õunasüdameteks ja tühjad pudelid tühjadeks pudeliteks, nad jätsid siia suure naftalekke- "kuldkera" või "toa" , mõlema funktsioon on lihtne, või vähemalt tundub lihtne, täita sinu kõige salajasem ja suurim soov, kuid mis ajast inimesed teavad, mida nad tahavad. Maailm on karm, ent see eest ebaõiglane, ebaõiglane, see tähendab, et üks saab teise arvelt, sama siin. Tarkovski stalker (isik, kes tegutseb illegaalselt Tsoonis enese elatamise eesmärgil) ei soovinud midagi, et jääda Tsooni suhtes neutraalseks, Strugatskite Stalker aga astus üle laipade oma soovivõimalusele vastu, kuid ta peas valitses tühjus ning ta suutis vaid soovida õnne, kõigile, tasuta. Minu teooria kohaselt ei ole see võimalik, kui alati teised saavad kellegi arvelt, kasvõi kaudselt, siis ei saa ju õnne osaliseks kõik.
Nii Tarkovski kui ka Strugatskid käsitlevad oma teostes inimese olemust, selle mõtet ja mõttetust, kuid eriti Tarkovski puhul jäävad paljud asjad arusaamatuks ning suur osa allegooriat täielikult mõistmatuks, kuigi ma tean et ta seal on, on asi ikka vägagi "deep" .
Teadmiseks veel teadmatutele, siis Stalker on filmitud 1979 aastal Tallinnas, Rottermanni kvartalis ning Jägala hüdroelektrijaama ümbruses, filmi režissööriks on Andrei Tarkovski, minu üks kindel lemmik. Filmi vaadates, valige korralik, huvitatud seltskond, või pigem vaadake üksinda, kindlasti suuremalt ekraanilt kui monitor, sest Tarkovski on just tuntud oma maaliliste vaadete poolest, mida arusaadavalt ei ole võimalik nautida tikutopsist.
"Kõige paremini saavad minu filmidest aru lapsed, sest nad ei proovi neid analüüsida, vaid lihtsalt naudivad neid nagu täiskasvanud muusikat" - Andrei Tarkovski
All: Üks silmapaistvamaid stseene, kus vaieldakse inimese olemuse üle. Pealtnäha ei toimu midagi, kuid vastupidi, mässlemas on massiivsed muudatused, helis ning üksikasjades, mis määravad palju, seda tuleb vaadata teritatud meeltel. Antud lõik on hea näide Tarkovskist, kui märkate, siis see kõik on vaid kolm steeni, esimene steen kestab, noh palju. Aga erilist tähelepanu pööraksin ma steenile algusega 7:01, kus pildi alumine osa, maa, võngub imelikult, nagu vesi, viidates Tsooni mõneti paranormaalsele olemusele. 9:31 aga näeme... Eesti kroone, täpsemalt 1936 aasta 50 sendiseid, ehk film on täis üllatusi, ennekõike pisiasjades.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar