ESSEE. Kes või mis on Jumal?

Jumala tähendus või olemus on vaidlus. Vaidlus, millele vastamine on võimatu - Jumala olemuslikkust ei saa arvata, seda peab uskuma. Arvamuse ekslikkust või tõesust on võimalik kontrollida, usu esimene kriteerium on aga selle tõestamatus. Seega on nii see, kui ka kõik ülejäänud kirjatükid sellel või sarnasel teemal täielikult subjektiivsed, kuigi on võimalik tõmmata teatud maailmakultuur-religioosseid paralleele. Esimeseks võiks tõstatada küsimuse: kas Jumal lõi maailma globaliseeruma? Alles mõnisada aastat tagasi tekkis inimesel võimalus tutvuda lähemalt ja põhjalikumalt eri religioonide, kultuuride ja neid iseloomustavate filosoofiatega. Mida leiti, oli see, et tegelikult ei erinegi erinevad usundid üksteisest nii väga - piibel tsiteerib Konfuutsiust jne. Põhilised ideed ja õpetus hauatagusest või igavesest elust kehtisid pea kõikjal, küll teatud suuremate ja väiksemate nüansivahedega. Seda muidugi polüteistlikest kultustest kõrgemalt arenenud monoteistlike usundite juures. Rohkete jumalatega religioonid olid pigem keskendunud maisele elule, nende jumalad ise olid maised, nende olemus oli tõestatav, arvatav. Arvatavus tähendab usu kui sellise puudumist. Jumalast ei saa aga rääkida usu puudumise korral. Miks aga kõrgemalt arenenud? Mille poolest soome-ugri 4000 aasta vanune loodususk erinev oli? Äkki nende oma tsivilisatsiooni puudumine või kultuuriline mahajäävus teistest rahvastest? Jah, üldiselt vaadeldes, siis mida keerulisem on kultuur, rääkimata tsivilisatsioonist, seda kõrgem on usu keerukusaste. Soome-ugri rahvastele peaaegu ainukesele probleemile - eksistentsialismile - lisandus siin veel paljugi tehislikke muresid, mis olid kaasnenud vaid kultuuri kõrgemast tasemest. Seepärast piisas maridele ning kõigile teistele soome-ugri rahvastele karust kui teispoolsuse vahendajast - jumalast, kui olukorda võimalikult lihtsustada - see sõna oli ju ometi meie keeltes tollalgi olemas. Sellele vastukaaluks võib paigutada aga kristliku Jumala, komplitseeritud Jumala. Siin ei räägi me ainult teda varjavast salapärast (teadmatusest), sest see oli ka karul suhteliselt kõrge, surnute tegutsemine oli siiski ju müstika. Kristlik Jumal oli antropomorfne, see omistas talle aga inimest loomast eristavad tunded, mõtted ja ideed, ideaalid. Ta tegutses sihipäraselt, ratsionaalselt.

Ehk, kas Jumala õpetus on lihtsalt vastavalt rahvusele, geograafilisele asupaigale ja neid ümbritsevatele looduslikele ja kultuursetele oludele lokaliseerunud, ning seega on tekkinudki ühest õpetusest palju erinevaid religioone, miks mitte usulahke?

ESSEE. Rikkusest ja vaesusest

Ei ole vaestele paradiisi, ainult rikastele, sest inimene loob oma taeva ja põrgu ise. Keeruliselt konstrueerides neid vihkamise, põlguse ja armastusega - ori tahab saada orjapidajaks - ja see ei ole paradiis, vaid mentaalvalede illusiooni varjus peidutsev põrgu.
Rikkus ja vaesus on sünonüümid ja samas täielikult pöördvõrdelised - rikas mees pole enamat, kui vaene mees rahaga. Maine heaolu või vara ei määra inimese rikkust või vaesust, seda teeb ta ise. Rikkus võib olla pateetiline: ma olen rikas, sest ma olen sündinud roomlaseks. Selle rikkustüübi varjundeid ja variatsioone on ka lähiajaloos ning kultuurrikkuse ettekäändel tunginud ka wagnerliku üleolevusega vaestele, "alamrassile" kallale.

Kas rikas ja vaene; rikkus ja vaesus on vastandid või vastasseisus? Kahtlemata ei ole üht teiseta, ning üldjuhul vihkab vaene rikast, ja rikas põlgab vaest. Seda ka abi pakkudes - rikastades end andmisrõõmuga ning seeläbi veelgi suurendades klasside amplituuti ja vaeste-rõhutute-patuste hirmu. Tšehhovi peenike kartis ehk austas paksu alles peale viimase rikkusest, siinkohal staatusest teada saades. Hirm tuleneb austusest. Hirmuga tuleb austus, kuid läbi hirmu tuleb ka jõud, nagu seda praktiseeris ka Narva kaitsel võidelnud Ferdinand Schörner oma kuulsa samasuguse deviisiga. Hirmust tekib jõud, mis rõhujaid raudse kättemaksurusikaga õigel ajahetkel purustama tulvab. Ealavaid, või pigem surnud näiteid, "Nikolaisid (II)" on loendamatult, iga revolutsioon tuleneb rikka ja vaese vahelisest klassivõitlusest, ükskõik mis vormis see vallandub, või millise rikkuse vastu see suunatud on.

Revolutsioon sööb oma lapsed on just sobivasse konteksti paigutatud fakt, et rikaste veskid jahvatavad vaeseid.
Nägurpäevi saab vaene igal pool näha - vaesus ei ole mitte ajutine finantsmure, vaid elustiil, mida elavad vaid vaesed, pühakud ja geeniused.

PROOSA. Pärnu tänav

Mööda tolmust kruusateed jalutab aeglaselt ja elutargalt vanamees, puna-rohe triibulises särgis. Käised mugavalt küünarnukkideni keritud, alla vajumas. Astub kannatajalikku sammu. Mitte kurba, aga rasket, leppivat. Tema sinakas-mustades pükstes jalad astuvad omapäi mööda kõigist teesse ajaga kulunud aukudest - koos temaga kulunud aukudest. Tema näos peegeldub see tee, mida ta nii oskuslikult tallab. Kruusa vahetab välja aegajalt esiletungiv asfalti- või munakivilapp. Ta käed on selja taga koos, ja tema maha vaatavat pead katab roheline kulunud ja määrdunud nokkmüts, mida ta mõtlikult täpsete, ka sissekulunud intervallide tagant kohendab. Kohendades mütsi, paljastub tema väsinud hall pea koos pesemata juustega. Käsi liigub aeglaselt üle näo ning habetunud lõua.

Sellest tolmusest kruusateest paremale jääb paarimeetrine mururiba. Kaetud sujuvalt väheneva teetolmuga. Muru on ilus ja lopsakas, kui välja jätta üksikud päikese käest põletada saanud kuivanud rohututid. Rohi lõppeb, ja algab aed - pleekinud ja vana. Veel mahakoorumata värvi järgi võib oletada selle kunagist helerohelist välimust. Aed on lagunemas, kuid selle sisene on hoolikalt korrastatud, täidetud lokkavate tikri- ja sõstrapõõsastega, mille maik ebaviisakalt uudishimulike möödujaid üksteise järel tabab. Põõsaste vahell seisavad tagasihoidlikult lookas õunapuud. Kogu selle hoolitsetud aia keskel seisab väike, aiaga sobivalt tuhm kollane majake. Aknad on vanad, kuid puhtad, veidi tuhmunud valgete raamidega. Tuppa ei paista palju, aken on küll lahti, kuid tolmuselt hallikad-valged pitskardinad varjavad vaate. Teest paremale jääb aga punane telliskivimüür, tsaariaegselt tellisepulbriks lagunev, kuid omamoodi kaunis ja naiivne. See on vanglamüür, mis kaitseb seda, vasakut uulitsa külge kõrvetava kuumuse eest.

Õhk seisab, aeg seisab, vaid vanamees sammub oma lõpmata teed.

Eeldused Revolutsiooni sünniks

Mis on revolutsioon? Revolutsioon on riigi valitsemissüsteemi asendamine eelmisest paremaga, vähemalt nii ütleb üks sotsialismiaegne trükis. Kindlasti on see kategooriliselt vale definitsioon, siin on liiga palju lähtutud sõnast revolt, mis Vene revolutsiooni kahtlemata suurepäraselt iseloomustab, kuid antud sõna tegelik alg-alliks on hoopis ladinakeelne revolutio, mis tähendab väga laialdasemalt muutust, pööret, või kuidas keegi seda paremini ise nimetada soovib. Tegelikult on selle sõna laialivalguvus nii kohutavalt suur, et teda on üldsegi raske defineerida, on ju Laulev ja tööstuslik revolutsioon, kui ka sotsialistlik ja pruun. Parim näide revolutsioonist, kui ühiskonna sotsiaal-ökonoomsete talade täielikust muudatusest on kahtlemata Suur Prantsuse Revoltusioon - peetud ka ainukeseks tõeliseks revolutsiooniks - idas toimunu kaldub pigem relvastatud riigipöörde poole, eks see ole ka üks nõukogude propaganda poolt rahvaste verre immutatud arusaam, nagu ka Suure isamaasõja kultus. Engelsist või Marksist lähtuv klassivõitlus pidi ju näima millegi ülla ja imetlusväärsena, nagu poolpaljas emake Prantsusmaa barrikaadidel. Küllap sellest ka see nimetus - Vene revolutsioon.

Kõigi suurte muudatuste eelduseks on väga soodus juhuste kokkulangemine: seda ka Eesti riikliku iseseisvuse saavutamisel kui ka Vene Revolutsioonil. 1. august 1914 puhkes Vene Impeeriumi ja tema liitlaste Prantususmaa, Inglismaa ja Saksamaa ning Austria-Ungari vahel sõda, Esimene maailmasõda, mille mõju on peetud Revolutsioonile suurimaks, kahtlemata on see tõsi, kuigi mitte täpselt nende tegurite läbi, mida tihti on mainitud. Näitkes: Peale Türgi sõtta astumist Keskriikide (Saksamaa, Austria-Ungari) poolel kadus Venemaal kaubaühendus läbi Musta mere, ning seeläbi oli puudus relvastusest, mida Vene oma tööstus ise toota ei suutnud. Tegelikult ei olnud siin süüdi mitte relvade nappus vaid administratiivne sigadus: 1916. aastal toodetud 4,5 miljonit mürsku oleks ju pidanud vastamata Saksa 7 vastu, viimane pidi aga sõdima kahel rindel. Mõjuvaim argument on aga, et lootuse kaotanud Vene sõjavägi oli 1917. aastaks viidud kokkukukkumise äärele. Oli ju tõesti Vene vägi taganenud juba emamaa sisealadele, kuid võitles siiski küllaltki efektiivselt. Tegelik põhjus on aga linnade plahvatusliku kasvu tõttu tekkinud toidunappus, kuid seda ei saa võtta kui näljahäda. Toitu oli, kuid tänu hiiglaslikule inflatsioonile, mille oli põhjustanud mõtlematu uute rahatähtede massiline käibele laskmine, moodustas rubla 1917. aasta väärtus 1914. aasta väärtusest vaid 1%. Talupoegadel ei olnud motivatsiooni müüa: raha mis neile maksti ei olnud lihtsalt midagi väärt. See põhjustaski olukorra, kus linnad olid nälga suremas ning nüüdseks tagasi isemajandusele üleläinud taludel oli raskusi toodangu ülejäägi mahutamisega. Muidugi tuleb märkida, et ülejääk tekkis siiski peamiselt ikkagi kulakutel, vaesemad talupojad elasid samamoodi edasi, kuid nende tulevikuväljavaated olid tollel hetkel märkimisväärselt suured, ehk ajastu kontekstis - nad eksisteerisid. Seepärast ei olegi ime, miks Petrogradi tänavatel lehvivatel punastel loosungitel kirjus löök: rahu, maad ja leiba.

Varsti oli kuulda kaoses ja püssipraginast kaikuvas Petrogradi linnas hüüde: Tsaar on kukutatud! Elagu revolutsioon!

Vennad, Rahvaväkke!

Wabatahtlised - Intelligente mäng Vabadussõjast

Sügis 1918. Kaotusega Maailmasõjas lõpeb Saksa invasioonivägede okupatsioon Eestis. Vastloodud Vabariigi piiride kaitseks ning avaliku korra alalhoidmiseks kutsutakse kokku Eesti Rahvavägi. Raugematu tahtega seistakse järgnevate kuude jooksul vastamisi anarhistliku Punaarmee ning Läti demokraatliku valitsuse kukutanud Landeswehr’i tagurlike jõududega.

"Wabatahtlised" on Eesti Vabadussõda käsitlev käigupõhine strateegiamäng, mis maalib kompaktse ajaloopildi Eesti iseseisvuse kaitseks ja kindlustamiseks peetud tõrjelahingutest aastatel 1918-1919. Malendilaadseid jalaväepolke mööda Eesti, Põhja-Läti ja Loode-Vene regioone lohistades leiavad naivistliku taaskehastuse rahvusüksuste komplekteerimisraskused sõjategevuse algperioodil, asendamatu tähtsusega diplomaatilis-militaarne välisabi ning uute relvaliikide kasutuselevõtt koos Rahvaväe moraali ja võitlusvõime tõusuga.

Tagasihoidlikult väljendades oli päris tore leida arvutimängu Vabadussõjast, pisike, kuid huvitav ja keerukas, lihtne õppida sealjuures. Korralikult tehtud ühesõnaga. Suurus kah väike - 17.8 mb. Annab pildi sellest, kui raske tegelikult oli kahel rindel sõdida nii ülekaaluka vaenlasega nagu seda oli Vabadussõja aegu. Nimest kah natuke, Wabatahtlised võib kõlada alguses väga suvaliselt, kuid ei tähenda see midagi muud kui vabatahtlikud. Sõna "wabatahtlised" olen näinud Dannebrogi lipu all võitlevatest sõduritest ehk Taani vabatahtlikest tehtud pildi pealse kritseldusena. Ajalooliselt vägagi adekvaatne mäng, mille faktiline reaalsusaste on positiivsete tulemustega kontrollitav. Soovitan arvutimängu soojalt isegi neile, kes ei tegele sellise ajaraiskamisega nagu seda paratamatult on arvutimängud. Allalaadimiseks nupp madalamal "Lae fail alla!"

MInu sulest- Ultima Thule

Väike minu sulest valminud lühijutt- loe siit

Tegemist on minu esimese sellealase omaloominguga, loodan, et ei valmista pettumust, lugu on lühike, ehk teie aega ma loodetavasti ei raiska, laske aga pahamaitsta.

Eesti päritoluga kosmoseekspeditsioon lahkub Maalt...

Fotod loos esinevatest planeetidest, vastavalt Uraan ja Neptuun, põhiinspiratsioon- Greg Martini Neptune Skies