Meile kõige lähim täht- Päike, on suremas, Maad katab solaarne talv, on külm, on lumi ja agrikultuur võimatu, päikese täielik kustumine tooks kaasa ülemaailmse polaaröö ja sellega inimkonna välja suremise. Võimalik, et meie planeet muutuks samasuguseks elutuks ja külmaks kivitükiks, nagu seda on Neptuun. Kuid et päästa inimkond, kaevandatakse meie viimastest fossiilsetest maavaradest hiiglaslik, lausa kolossaalne pomm, New Yorgi suurune. Teoorias oleks võimalik selle pommi Päikesesse viskamisega sünnitada sureva tuhast uus täht, uus Päike- uus võimalus inimkonnale. Maalt pannakse teele Icarus I , kuid teadmata põhjustel see kaob. Viimsete jõupingutustega ehitab inimrass uue laeva- Icarus II.
Minu lootused ei olnud kuigi suured, kuid üpris sümpaatsed, Sunhine, täiesti vägivallatu film- mõnus vaadata taaaskordset apokalüptilist ulmekat. Kuid ma eksisin, selle alla kahetunnise filmi sisse oli topitud piinlikult palju "eneseohverdus" stseene , kord ei piisanud hapnikku, et jõuda hiigelpommi heitepunkti, kord pidi keegi minema päikese kätte avakosmosesse kilpi parandama, seda muidugi 30 000 km kaugusel päikesest. Ma ei taha rääkida teile filmi ette, sest kuigi see pole kindlasti parim, pole see ka otseselt halb. Palju kauneid ja hulluvalt võimasaid vaateid Päikesele, küll 2% täis heledusest, küll 3,1% ning tegelikult liigutav ning väga ilus soundtrack (Treileris on ühe teise filmi soundtrack mingil põhjusel) . Siiski soovitan ulmehuvilistele.
Soundtrack- Surface of the Sun
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar