Mööda tolmust kruusateed jalutab aeglaselt ja elutargalt vanamees, puna-rohe triibulises särgis. Käised mugavalt küünarnukkideni keritud, alla vajumas. Astub kannatajalikku sammu. Mitte kurba, aga rasket, leppivat. Tema sinakas-mustades pükstes jalad astuvad omapäi mööda kõigist teesse ajaga kulunud aukudest - koos temaga kulunud aukudest. Tema näos peegeldub see tee, mida ta nii oskuslikult tallab. Kruusa vahetab välja aegajalt esiletungiv asfalti- või munakivilapp. Ta käed on selja taga koos, ja tema maha vaatavat pead katab roheline kulunud ja määrdunud nokkmüts, mida ta mõtlikult täpsete, ka sissekulunud intervallide tagant kohendab. Kohendades mütsi, paljastub tema väsinud hall pea koos pesemata juustega. Käsi liigub aeglaselt üle näo ning habetunud lõua.
Sellest tolmusest kruusateest paremale jääb paarimeetrine mururiba. Kaetud sujuvalt väheneva teetolmuga. Muru on ilus ja lopsakas, kui välja jätta üksikud päikese käest põletada saanud kuivanud rohututid. Rohi lõppeb, ja algab aed - pleekinud ja vana. Veel mahakoorumata värvi järgi võib oletada selle kunagist helerohelist välimust. Aed on lagunemas, kuid selle sisene on hoolikalt korrastatud, täidetud lokkavate tikri- ja sõstrapõõsastega, mille maik ebaviisakalt uudishimulike möödujaid üksteise järel tabab. Põõsaste vahell seisavad tagasihoidlikult lookas õunapuud. Kogu selle hoolitsetud aia keskel seisab väike, aiaga sobivalt tuhm kollane majake. Aknad on vanad, kuid puhtad, veidi tuhmunud valgete raamidega. Tuppa ei paista palju, aken on küll lahti, kuid tolmuselt hallikad-valged pitskardinad varjavad vaate. Teest paremale jääb aga punane telliskivimüür, tsaariaegselt tellisepulbriks lagunev, kuid omamoodi kaunis ja naiivne. See on vanglamüür, mis kaitseb seda, vasakut uulitsa külge kõrvetava kuumuse eest.
Õhk seisab, aeg seisab, vaid vanamees sammub oma lõpmata teed.