Varajane ida-kristlus Eestimaa aladel

Vene õigeusu kirik Paide Vallimäel.

 Tänasel päeval oleme harjunud nii kooliõpikuist kui ka populaarteaduslikest väljaannetest lugema ajalookäsitlust, mis väidab, et tšuudide (ehk Eesti aladel paiknenud läänemeresoomlaste) esimene kokkupuude kristlusega vajutati paberile paavst Coelestinus III pitseriga 1198ndal aastal. Aastal, mil kuulutati ristisõda paganliku Liivimaa vastu ning võrdsustati see sõjakäikudega Jeruusalemma. Tõepoolest oli Läänemere idakallas XII sajandi lõpus endiselt veel suuremalt jaolt paganlik, kuid väide, et tegemist oli muust maailmast isoleeritud ürgmaaga, millel tollane Uko omasoodu õitseda lasi, oleks kaunis vale.

XI sajandi Baltimaid võib vaadelda kui metsikut Bütsantsi - maad ida ja lääne vahel, kuid selle erinevusega, et Bütsants koos seal paikneva Konstantinoopoli patriarhiga moodustas tollase ida-kiriku keksuse, Baltimaad olid aga valge leht, paganlik tühermaa, viimane omanäoline Euroopas ja seega ka viimane koht, kuhu mõne suurvõimuga vastuollu minemata oma mõjuvõimu laiendada. Seda ka tehti.

Kuigi tuleb tunnistada, et õigeusk oli esimene kristluse vorm Eestimaal ja seda juba varemalt XI sajandil, siis peame ka nõustuma, et selle levikuala piirdus küllaltki pealiskaudselt vana Tartumaaga. Sealgi ununes venelaste õpetatu ajapikku, kuni asendus roomakatoliiklusega ja seda juba jäädavalt. Uus piir kahe kultuuri vahel tõmmati pikki Narva jõge lõunasse, mööda Peipsit ning lõpuks läbi keskaegse Petserimaa, kus seda mõttelist joont jäid valvama Vastseliina kindlus läänes ning Irboska idas. Nagu võime juba aimata, jäid osa tšuude - setusid - itta, kus nad säilitasid oma paganlikud kombed kuni Petseri kloostri rajamiseni 1473. aastal. Tegelikult alles Petseri kloostri avamisega saavutas õigeusk vajaliku kohaloleku piirkonnas, et üldse kedagi tugevalt mõjutada. Oli jäädud aga 400 aastat hiljaks ning õigeusk jäi Eestimaal kohaliku elanikkonna seas suhteliselt väheesindatuks kuni 1840ndate aastateni.

Teise aastatuhande algus peale Kristust kujunes Euroopas sündmusterohkeks perioodiks, seda eriti kiriku vaatepunktist. Kõigi nende suursündmusteni viis aga Karl Suure Frangi riigi lagunemine, sellest tulenevad väikeriigid ning lõpuks viimaste poolt liitlassuhete otsimine peamiselt Bütsantsiga. Lihtsustatult oli selle kõige tagajärjeks muuseas  Kiievi suurvürsti Vladimir Püha poolt kreekakatoliku usu vastuvõtmine 988ndal aastal. Nii jõudis ida-kristlus Peipsi idakaldale, mis oli sobiv hüppelaud Soome lahe lõunakaldal elavate eestlaste ristiusustamiseks. Seda ei olnud vaja ka kaua oodata. Juba aastal 1030 langes tollane Tartu Kiievi-Vene mõjusfääri ning sai ka idanaabrite juhi Jaroslav Targa järgi nimeks Jurjev. Loomulikult tõid venelased enesega ka oma usu ja nii mainitaksegi aastatel 1030-1061, mil Tartu Vene valitsejate mõju alla kuulus, kahte õigeusu pühamut. Nii jäi Jurjev veel pikaks ajaks õigeusu läänesuunaliseks misjonikeskuseks. Tõenäoliselt ei olnud nende Jurjevi piiskoppide edu kuigi laialdane, kuid siiski pöördus teatud hulk kohalikke ka õigeusku. Sellest annab aimu ka XII sajandi keskel teeninud Novgorodi piiskopi Nifoni korraldus tšuudide ristimise kohta. Nimelt kinnitati 40-päevane periood enne ristimist, mil ristitatav pidi läbima midagi kateheesi sarnast. 

ESSEE. Antiainest

Me teame, et ained koosnevad molekulidest, molekulid aatomitest ja aatomid omakorda elektronidest ning prootonidest ja neutrnidest, millest viimased moodustavad aatomi tuuma. Edasi teame me, et tuumalaeng on mõjutatuna prootonitest positiivne ning seda ümbritsev, suurem osa aatomist, tänu elektronide negatiivsele laengule negatiivne. Kokkuvõttes aga taanduvad vastasmärgilised laengud ning aatomi kogulaenguks jääb 0.

Mis aga välistab samasuguse ainemudeli eksisteerimist erinevusega, et elementaarlaengute märgid on läinud vahetusse? Sellele probleemile komistas aastal 1928 poolpimesi Inglise füüsik Paul Dirac, kes oma puhtalt teoreetilise võrrandiga taotles elektroni kirjeldamist. Paraku oli tema võrrandil lahendeid kaks, neid eristas vaid üks tunnus - vastasmärgilisus. Diraci võrrand sai teoreetilise füüsika üheks kõige võidukamaks väljundiks, nimelt ei olnud antiaine olemasolu veel katseliselt täheldatud.

Diraci miinusmärgilisest lahendist saamegi järeldada antiaine olemasolu. Toogem näiteks elektroni, mille laeng on -1. Antud lahendi järgi eksisteerib aga elektroni vastasmärgiline, kuid muidu väga sarnane aine - antielektron ehk positron, mille laenguks oleks +1. Sama seaduspärasus kehtib ka prootonite kohta, mille antiaineks saab antiprooton. Dirac pälvis terve antimaailma avastamise eest 1933. aastal Nobeli preemia.

Antiaine kokkupuutel ainega toimub aga protsess, mida nimetatakse annihileerumiseks. Labaselt lihtsustatuna lakkavad mõlemad osapooled olemast (+1-1=0). Tegelikult lagunevad aga antiaine ja aine gammakiirguseks ja algosakesteks kuni praktiliselt olematu massiga footoniteni ehk valguseni välja. Lähtudes aga Einsteini valemist (E = mc2) ja teades et annihileerudes on aine ja antiaine praktiliselt oma massi kaotanud, saame järeldada, et tekkinud peab olema energia. Energia ja massi suhe valemis on aga võrdeline, seega mida suurem on massi kadu, seda suurem on ka eneriga st mass muundub energiaks. Võttes arvesse aga eelnimetatud saaduste massi väiksust võrrelduna algmasside summaga (aine ja antiaine) näeme, et tekkinud energia peab olema suur. Tuumareaktsioonis muundub energiaks vaid murdosa massist, siin aga enamik, seega peab olema annihileerumise tagajärjel vallanduv energia tuhandeid kordi suurem tuumareaktsioonis vallanduvast energiast.

Et annihileerumisest paremini aru saada vaadakem elementaarosakesi kui protsesse, mitte kehi. Kehade korral ei oleks loogiline antud protsess, kus kahe keha kokkupõrkel muundub praktiliselt kõik kehade massist energiaks. Et lihtsustada annihileerumist vaadakem elementaarosakesi kui protsesse ja nendele vastavaid antiosakesi kui vastasmärgilisi samasuguseid protsesse.

Kasutagem Harri Õiglase metafoori peegliga. Seega on antiosake nagu osakese peegelpilt. Peegeldus on aga tagurpidi ehk vastasmärgiline. Antud metafooris aga eraldab ainet ehk peegeldatavat peegeldusest peegel. Peeglitaguse antiaine vallandumisel me annihileeruksime ehk rahvakeeli häviksime.

Miks on aga antiaine ainega võrreldes nii haruldane ehk nende vahekord universumis asümmeetriline? Arvatakse, et universumi algusaegadel oli antiainet ja ainet võrdses koguses. Kui aga maailma loomise hetkel oleks olnud antiainet ja ainet võrdses koguses, oleks see kõik annihileerunud ja alles oleks jäänud ainult suur hulk kiirgust. Paraku eksisteerivad tähed, planeedid ja muud taevakehad ehk mateeria (meeltega tunnetatav). Nüüd on sellele leitud ka tõenäoliselt lahendus, nimelt avastati, et Fermilabi Tevatroni kiirendis toimunud prooton-antiprooton kokkupõrkes tekkis vabanenud energia tagajärjel harilikku ainet 1% võrra rohkem kui antiainet. Seega peavad antiaine ja aine üksteisest erinema ka millegi muu poolest kui laengu. On esitatud ka teooriaid, et kusagil võiks eksisteerida terve galaktika, mis kooseneb ainult antiainest. See on aga kaheldav, sest lõpuks oleks pidanud ikkagi toimuma kokkupuude ainega ja sellest jääma suur gammakiirguse jälg, mida oleks võimalik ka meie teleskoopidega näha. Paraku ei ole seda juhtunud.

Antiainet on võimalik toota ka kiirendites, just seda tehaksegi Cernis asuvas 27 km pikkuses maaaluses kiirendis. Kuigi see tootmine on meeletult kallis (kümne aasta eest hindas NASA, et ühe grammi antivesiniku tootmine maksaks 62 triljonit dollarit) on jõutud juba saavutada antiosakese rohkem kui 10 000 kordne eluea kasv, nimelt suudetakse antiainet hoida annihileerumast 16 minutit ja 40 sekundit. Antud hetkel antiaine erilist ohtu inimestele relva näol ei kujuta - aastas suudab inimkond toota antiainet koguses, mis võimaldab hoida lambipirni põlevana vaid mõne sekundi.

Nagu öeldud esineb looduses antiainet äärmiselt vähe. Sellegipoolest puutume me sellega kokku suhteliselt tihti nt välgu näol, mis toimib loodusliku osakeste kiirendina. Selle tekitatud gammakiirgus tekitab atmosfääri aatomeid mõjutades elektroni antiosakesi positrone. Esimest korda nähti antiainet 1930ndatel. Nimelt umbes igas sekundis langeb ühele maa atmosfääri ruutsentimeetrile üks kosmosest pärit aineosake ehk avarusekiir, just sellisest kiirest avastati positrone - antielektrone. Annihileerumisel vallanduva energia koguse suurusest annab aimu nende avarusekiirte suur energia. Vaid ühe avaruseosakese energiast piisaks, et tõsta maa pealt ühe meetri kõrgusele ühe kg raskune keha.