Varajane ida-kristlus Eestimaa aladel

Vene õigeusu kirik Paide Vallimäel.

 Tänasel päeval oleme harjunud nii kooliõpikuist kui ka populaarteaduslikest väljaannetest lugema ajalookäsitlust, mis väidab, et tšuudide (ehk Eesti aladel paiknenud läänemeresoomlaste) esimene kokkupuude kristlusega vajutati paberile paavst Coelestinus III pitseriga 1198ndal aastal. Aastal, mil kuulutati ristisõda paganliku Liivimaa vastu ning võrdsustati see sõjakäikudega Jeruusalemma. Tõepoolest oli Läänemere idakallas XII sajandi lõpus endiselt veel suuremalt jaolt paganlik, kuid väide, et tegemist oli muust maailmast isoleeritud ürgmaaga, millel tollane Uko omasoodu õitseda lasi, oleks kaunis vale.

XI sajandi Baltimaid võib vaadelda kui metsikut Bütsantsi - maad ida ja lääne vahel, kuid selle erinevusega, et Bütsants koos seal paikneva Konstantinoopoli patriarhiga moodustas tollase ida-kiriku keksuse, Baltimaad olid aga valge leht, paganlik tühermaa, viimane omanäoline Euroopas ja seega ka viimane koht, kuhu mõne suurvõimuga vastuollu minemata oma mõjuvõimu laiendada. Seda ka tehti.

Kuigi tuleb tunnistada, et õigeusk oli esimene kristluse vorm Eestimaal ja seda juba varemalt XI sajandil, siis peame ka nõustuma, et selle levikuala piirdus küllaltki pealiskaudselt vana Tartumaaga. Sealgi ununes venelaste õpetatu ajapikku, kuni asendus roomakatoliiklusega ja seda juba jäädavalt. Uus piir kahe kultuuri vahel tõmmati pikki Narva jõge lõunasse, mööda Peipsit ning lõpuks läbi keskaegse Petserimaa, kus seda mõttelist joont jäid valvama Vastseliina kindlus läänes ning Irboska idas. Nagu võime juba aimata, jäid osa tšuude - setusid - itta, kus nad säilitasid oma paganlikud kombed kuni Petseri kloostri rajamiseni 1473. aastal. Tegelikult alles Petseri kloostri avamisega saavutas õigeusk vajaliku kohaloleku piirkonnas, et üldse kedagi tugevalt mõjutada. Oli jäädud aga 400 aastat hiljaks ning õigeusk jäi Eestimaal kohaliku elanikkonna seas suhteliselt väheesindatuks kuni 1840ndate aastateni.

Teise aastatuhande algus peale Kristust kujunes Euroopas sündmusterohkeks perioodiks, seda eriti kiriku vaatepunktist. Kõigi nende suursündmusteni viis aga Karl Suure Frangi riigi lagunemine, sellest tulenevad väikeriigid ning lõpuks viimaste poolt liitlassuhete otsimine peamiselt Bütsantsiga. Lihtsustatult oli selle kõige tagajärjeks muuseas  Kiievi suurvürsti Vladimir Püha poolt kreekakatoliku usu vastuvõtmine 988ndal aastal. Nii jõudis ida-kristlus Peipsi idakaldale, mis oli sobiv hüppelaud Soome lahe lõunakaldal elavate eestlaste ristiusustamiseks. Seda ei olnud vaja ka kaua oodata. Juba aastal 1030 langes tollane Tartu Kiievi-Vene mõjusfääri ning sai ka idanaabrite juhi Jaroslav Targa järgi nimeks Jurjev. Loomulikult tõid venelased enesega ka oma usu ja nii mainitaksegi aastatel 1030-1061, mil Tartu Vene valitsejate mõju alla kuulus, kahte õigeusu pühamut. Nii jäi Jurjev veel pikaks ajaks õigeusu läänesuunaliseks misjonikeskuseks. Tõenäoliselt ei olnud nende Jurjevi piiskoppide edu kuigi laialdane, kuid siiski pöördus teatud hulk kohalikke ka õigeusku. Sellest annab aimu ka XII sajandi keskel teeninud Novgorodi piiskopi Nifoni korraldus tšuudide ristimise kohta. Nimelt kinnitati 40-päevane periood enne ristimist, mil ristitatav pidi läbima midagi kateheesi sarnast.